Kuidas arvutada juuksuri palka: protsent käibest, palk või renditool

Lühike vastus: Eestis kasutavad salongid meistri tasustamiseks viit mudelit - tööleping fikseeritud palgaga, tööleping palk pluss tulemustasu (protsent käibest), käsundusleping, koostöö FIE või OÜ-ga arvete alusel ja renditool ehk töökoha rent. Ühte "õiget" mudelit ei ole, aga on kaks asja, mis otsuse tegelikult ära määravad: tööjõumaksud, mida tööandja maksab brutopalgale lisaks (sotsiaalmaks 33% ja töötuskindlustusmakse 0,8%), ja ümberkvalifitseerimise risk, kui vormistad päris töösuhte lepinguks, mis seda ei ole. Allpool on numbrid seisuga juuli 2026 ja arvutus, mille saad oma salongi peal läbi mängida.

Viis mudelit, mida Eesti salongides päriselt kasutatakse

Kõik viis mudelit on turul olemas. Avalikest allikatest ei nähtu, et mõni neist oleks Eestis kohustuslik standard - see on iga salongi enda otsus, mida tasub raamatupidajaga läbi rääkida. Küll aga on igal mudelil väga erinev maksukoormus ja väga erinev õiguslik risk.

2026. aasta maksud: numbrid, millega arvutus käib

Enne kui protsendist rääkida, tuleb paika saada maksumäärad. Seisuga juuli 2026 kehtivad järgmised:

Määrad on kinnitatud Maksu- ja Tolliameti maksumäärade lehel; töötuskindlustusmakse määrad 1,6% / 0,8% kehtivad Riigi Teataja määruse järgi aastatel 2026-2029. Kogumispensioni määra saab töötaja ise valida vahemikus 2%, 4% või 6% (Pensionikeskus); riik lisab sotsiaalmaksu arvelt veel 4% sõltumata sellest, millise määra töötaja valis.

Kõige olulisem rida selles tabelis on sotsiaalmaks. See ei tule brutopalga seest välja, vaid lisandub sellele. Iga 1000 eurot brutot maksab salongile tegelikult 1338 eurot.

Sotsiaalmaksu kuumäär: koht, kus "ainult protsent" läheb kalliks

2026. aastal on sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse aluseks olev kuumäär 886 eurot, millest tuleneb tööandja minimaalne sotsiaalmaksukohustus 292,38 eurot kuus (33% x 886). See tähendab: kui meister töötab täiskoormusega, maksab salong vähemalt 292,38 eurot sotsiaalmaksu ka siis, kui brutotasu jäi sel kuul kuumäärast madalamaks.

Osalise koormuse puhul saab miinimumi proportsionaalselt vähendada ainult siis, kui töötajal on teine tööandja, kes juba maksab oma osa miinimumist, ja töötaja on selle kohta esitanud kirjaliku avalduse.

Praktiline järeldus salongile: puhtalt protsendipõhine tasu töölepinguga on aeglasel kuul kallim, kui esmapilgul tundub. Kui meister teenis jaanuaris protsendiga vähe, ei kahane sotsiaalmaks samas tempos - miinimumkohustus jääb alles.

Maksuvaba tulu 2026: maksuküür kadus

Alates 2026. aastast on maksuvaba tulu 700 eurot kuus (8400 eurot aastas) kõigile töötavatele inimestele, fikseeritult - see ei sõltu enam sissetuleku suurusest. Pensioniealisele on määr 776 eurot kuus (9312 eurot aastas).

See on põhimõtteline muutus. Varem maksuvaba tulu vähenes sissetuleku kasvades - nn maksuküür, mille tõttu võis palgatõus netos peaaegu ära kaduda. Alates 2026. aastast on küür kaotatud (Rahandusministeerium, EMTA maksumuudatused 2026). Salongi jaoks tähendab see, et protsendipõhise tasu kõikumine ei mõjuta enam netot ettearvamatult - arvutus on lõpuks lineaarne.

Maksuvaba tulu rakendamiseks esitab töötaja tööandjale vabas vormis avalduse ja seda saab korraga rakendada ainult ühe tööandja juures. Kui meister töötab kahes salongis, on see oluline detail.

Töötasu alammäär tõusis alles 1. aprillist

Alates 1. aprillist 2026 on töötasu alammäär 946 eurot kuus ja 5,67 eurot tunnis (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Riigi Teataja). Tähelepanu: tõus ei tulnud 1. jaanuarist, vaid alles aprillist - kuni 31.03.2026 kehtis 2025. aasta määr 886 eurot kuus ja 5,31 eurot tunnis.

See on protsendipõhise mudeli teine piir. Töölepinguga meistrile pead täiskoormuse eest maksma vähemalt alammäära, isegi kui protsent käibest andis vähem. Ehk: protsent ei ole töölepingu puhul kunagi "puhas protsent" - sellel on alati alampiir all.

Näidisarvutus: mis maksab meister töölepinguga

Võtame illustratiivse näite. Oluline hoiatus: protsendimäärad allpool on tinglikud. Ühtegi ametlikku statistikat selle kohta, mitu protsenti käibest Eesti salongid meistrile maksavad, avalikest allikatest ei leia - EMTA, Statistikaamet ega Tööinspektsioon sellist näitajat ei avalda. Protsent on läbirääkimiste küsimus konkreetse salongi ja konkreetse meistri vahel, mitte turustandard. Kasuta numbreid ainult arvutusloogika mõistmiseks.

Oletame, et meister tegi kuus teenuseid 3000 euro eest ja kokkulepitud tulemustasu annab brutotasuks 1200 eurot.

Salongi kulu:

• Brutotasu: 1200,00 EUR
• Sotsiaalmaks 33%: 396,00 EUR
• Tööandja töötuskindlustusmakse 0,8%: 9,60 EUR
• Kokku salongile: 1605,60 EUR

Mis jõuab meistrini (maksuvaba tulu rakendatud, II sammas 2%):

• Töötuskindlustusmakse 1,6%: 19,20 EUR
• Kogumispension 2%: 24,00 EUR
• Tulumaksuga maksustatav osa: 1200 - 19,20 - 24,00 - 700 = 456,80 EUR
• Tulumaks 22%: 100,50 EUR
• Kätte jääb umbes: 1056,30 EUR

Tähelepanek, mida kalkulaatorid tihti maha magavad: tulumaksu ei arvutata brutolt miinus maksuvaba tulu. Enne maksuvaba tulu maha arvamist lähevad brutost maha ka töötaja töötuskindlustusmakse ja kogumispensioni makse - alles ülejääk on tulumaksuga maksustatav.

Ehk: 3000-eurosest käibest läks 1605,60 eurot meistri peale, millest meistrini jõudis ligi 1056 eurot. Vahe - ligi 550 eurot - on maksud, millest suurem osa (sotsiaalmaks) tuleb salongi taskust, mitte meistri omast. Täpse arvutuse teeb palgaarvestus või raamatupidaja; siin on eesmärk näidata proportsioone, mitte asendada raamatupidajat.

FIE, OÜ ja ettevõtluskonto

Kui meister on FIE, ei ole salong tema tööandja. Meister esitab salongile arve ja maksab ise: tulumaksu 22% ja sotsiaalmaksu 33% kasumilt (mitte käibelt). Sotsiaalmaksu tasub FIE avansiliselt neli korda aastas ja sama kuumäär (886 eurot) kehtib ka temale - ehk FIE ei pääse sotsiaalmaksu miinimumist isegi siis, kui kvartal oli vaikne (EMTA, füüsilisest isikust ettevõtja).

OÜ puhul töötab meister läbi oma äriühingu ja esitab arve B2B-korras. Salongi jaoks on see kõige lihtsam paberimajandus, aga vaata alt ümberkvalifitseerimise peatükki - lihtne paberimajandus ei tähenda madalat riski.

Ettevõtluskonto on väiksema mahu jaoks mõeldud lihtsustatud režiim: pangas avatud ettevõtluskontole laekunud summalt võetakse ühtne maks 20% laekumiselt (mitte kasumilt - kulusid maha arvata ei saa). Sellest 22/55 on tulumaks ja 33/55 sotsiaalmaks; kui inimene on II sambaga liitunud, lisandub tema kogumispensioni määr ja maks on 22%, 24% või 26%. Piir on 40 000 eurot kalendriaastas - kui laekumised ületavad selle, tuleb end äriregistris ettevõtjana ja käibemaksukohustuslasena registreerida (ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seadus, Riigi Teataja; EMTA, ettevõtluskonto). Alustavale või osalise koormusega meistrile on see reaalne variant; täiskoormusel juuksurile jääb 40 000 euro lagi kiiresti ette.

Renditool: kuidas vormistada ja mis saab käibemaksust

Renditooli mudelis ei ole meister töötaja ega alltöövõtja, vaid üürnik: ta rendib salongilt töökoha (tooli, kabineti) fikseeritud tasu või kokkulepitud käibeosa eest ning tegutseb eraldi ettevõttena.

Juriidiliselt vormistatakse see enamasti äriruumi või seadme rendina. Käibemaksuga seoses on kaks asja, mida salongiomanikud sageli valesti teevad:

1. Kinnisasja rent on käibemaksuseaduse § 16 lg 2 p 2 järgi vaikimisi maksuvaba käive. Ehk vaikimisi ei lisandu renditoolile käibemaksu.
2. Rendileandja võib § 16 lg 3 alusel vabatahtlikult äriruumi rendile käibemaksu lisada, kuid selleks tuleb Maksu- ja Tolliametit eelnevalt (või samas maksustamisperioodis) kirjalikult teavitada. Ilma teavituseta jääb käive maksuvabaks isegi siis, kui arvele on käibemaks ekslikult kirjutatud - ja üürnikul ei teki sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust.

Praktikas tähendab see: kui tahad renditooli pealt sisendkäibemaksu (näiteks oma ruumide rendilt) maha arvata, pead selle valiku maksuametis registreerima. Vaata EMTA erikorrad ja rendiarvete käibemaks (rup.ee).

Suurim risk: ümberkvalifitseerimine töösuhteks

See on peatükk, mille pärast tasub kogu ülejäänud artikkel läbi lugeda.

Kui salong vormistab meistri FIE, OÜ või käsunduslepinguga, kuid tegelikkuses käitub temaga nagu töötajaga, võib maksuhaldur või kohus lugeda lepingu töölepinguks. Tööinspektsiooni selgituste järgi on määrav kriteerium alluvussuhe: kas salong määrab, kus, millal ja kuidas meister töötab.

Töösuhtele viitavad tunnused:

• meister allub salongi töökorraldusele ja kontrollile (graafik, juhised)
• kasutab salongi seadmeid ja materjale
• töötab salongi ruumides
• saab perioodilist fikseeritud tasu
• suhe on pikaajaline

Teenuse osutamisele viitavad tunnused:

• meister otsustab ise, kuidas ja millal tööd teha
• kannab oma ettevõtlusriski
• on oma aja korraldamisel iseseisev

Ja kõige olulisem punkt: kui lepingust on korraga näha nii töölepingu kui ka muu lepingu tunnused ja lepingu olemust ei ole võimalik üheselt määrata, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga - tõendamiskoormus on tööandjal, mitte töötajal (Tööinspektsioon, lepingute liigid).

Ümberkvalifitseerimise tagajärg on kõigi tööjõumaksude tagantjärele määramine (sotsiaalmaks, töötuskindlustus, kogumispension) koos võimalike intresside ja sanktsioonidega. Kuna töölepingu seaduse järgi saab töötaja olla ainult füüsiline isik, "kustutab" ümberkvalifitseerimine ka OÜ kui lepingupoole, kui tegelikult töötas konkreetne inimene. Raamatupidajate kõnepruugis on selle nimi OÜ-tamine ehk näiliku teenuse osutamine töösuhte varjamiseks (rup.ee).

Konkreetselt renditooli kohta: kui salong jätkab graafiku, klientide, hindade ja materjalide kontrollimist, on rendileping vaid vorm - ja sisu on tööleping.

Mis on siis kasulikum?

Otsest maksukulu vaadates on FIE ja renditool salongile odavamad: salong ei maksa meistri eest sotsiaalmaksu ega töötuskindlustust. Aga see võrdlus on aus ainult siis, kui sisu vastab vormile.

• Tööleping (palk või palk + protsent) sobib, kui salong tahab juhtida graafikut, hindu, kliendibaasi ja teenusstandardit. Kallim, aga ennustatav ja ilma ümberkvalifitseerimise riskita. Tulemustasu paneb motivatsiooni paika, alammäär ja sotsiaalmaksu kuumäär seavad alampiiri.
• FIE / OÜ / renditool sobib, kui meister on päriselt iseseisev: oma kliendid, oma hinnakiri, oma graafik, oma materjalid. Siis on maksusääst õiguspärane.
• Käsundusleping on vahepealne variant ühekordsete või projektipõhiste tööde jaoks; tasult peab tellija maksma tulumaksu (22%) ja sotsiaalmaksu (33%) ning deklareerima selle TSD-l.
• Ettevõtluskonto sobib väikese mahu ja lihtsuse jaoks kuni 40 000 euroni aastas.

Kõige kallim variant ei ole tööleping. Kõige kallim variant on tööleping, mis on vormistatud rendilepinguks ja mis avastatakse kolme aasta pärast.

Kuidas Tervita palgaarvestust lihtsustab

Kui tasu sõltub käibest, on kõige tüütum osa mitte maksud, vaid käibe kokkulugemine: kes tegi millise teenuse, mis kampaaniahinnaga, mis toodet müüs juurde ja mis lõpuks kassasse laekus.

Tervitas on selle jaoks eraldi tasustamise moodul: iga meistri kohta saad määrata protsendi teenuselt, protsendi kaubamüügilt või fikseeritud palga - ja summa arvutatakse automaatselt lõpetatud visiitide ja kassatehingute põhjal. Kuu lõpus ei pea keegi Exceli tabelis kviitungeid kokku lugema: number on olemas ja seda saab raamatupidajale edasi anda. Meistrite ja rollide seadistamise kohta loe Töötajad, rollid ja kutsed.

Kui plaanid oma salongi tarkvara üldse üle vaadata, vaata ka kuidas valida broneerimistarkvara, veebibroneeringu juhendit ja kuidas vähendada mitteilmumisi - tühi tool sööb protsendipõhist mudelit kõige valusamalt.

Tahad, et meistri tasu arvutaks süsteem, mitte sina laupäeva õhtul? Loo tasuta Tervita konto ja seadista igale meistrile oma tasumudel.

Artikkel on informatiivne ja ei asenda raamatupidaja ega juristi nõu. Numbrid kehtivad seisuga juuli 2026 ja pärinevad Maksu- ja Tolliametilt, Riigi Teatajalt ning Tööinspektsioonilt. Enne mudeli valikut kontrolli kehtivaid määrasid EMTA lehelt.